Keskealine Hideo elab oma tüdruksõbra Nozomiga tavalist elu Tokyo äärelinnas. Peale päevatööd vestlevad nad õhtusöögilauas, käivad vannis, vaatavad üheskoos taevakaarti magamistoa laes ning vahetevahel seksivad. Kuid Nozomi ei ole tavaline tüdruksõber. Ta on nukk, kumminukk. Ühel hommikul ei soovi Nozomi enam elada tavalist elu ja olla Hideo ihaldusobjekt (Nozomi tähendab jaapani keeles nii lootust kui ka iha). Ta on leidnud oma südame. Justkui unest ärgates kompab ta avanevat maailma. Sagimist tänavatel, laste hõikeid ning värvide ja tunneterohket ümbrust, mis avaneb talle kogu oma rikkuses. Kohtudes paljude teistega - keskealise sekretäri, üksiku vanaproua, endisest abiõpetajast vanamehe või filmipoe tagasihoidlikust müüjast Junichiga, - kuuleb Nozomi, et ka paljud teised linnas on justkui nukud, tühjad, tundetud ja eesmärgita. Kuid Nozomi ei suuda loobuda oma südamest olles õhtuti Hideo kumminukk ning kiindudes päeval üha rohkem ja rohkem Junichisse.

Jaapani noorema põlvkonna olulisemate režissööride hulka kuuluva Hirokazu Kore-eda KUMMINUKK on ilusaid, kuid ka kurbi noote omav poeetiline ja südamlik fantaasialugu väikestest asjadest, mis muudavad elu elamisväärseks. Jaapani 2009. aasta edukaimaks festivalifilmiks osutunud "Kumminuku" nüansirohkust rõhutab mitmetest Korea menufilmidest tuntud Du-na Bae õrnkurb näitlejatöö. Ehk on KUMMINUKU edu põhjuseks just fakt, et ta suudab kõnetada paljusid - tahaksime ju mitte olla teistest sõltuvad nukud, vaid tõeliselt elavad inimesed.

Sten Saluveer