KALALAPS on ühtaegu nii armastusfilm kui põnevik, ühtaegu ilus ja sünge, argine ja maagiline. Ühelt poolt on filmi lugu sama vana kui inimkond. Kaks armastajat - jõukast Buenos Airese perest teismeline tüdruk Lala ja Paraguaist pärit noor majateenijanna La Guayi - ei leia oma armastusele kohta ja võimalust ning lugu võtab ohtlikuma pöörde. Koos peavad tüdrukud plaane, kuidas reisida Paraguaisse La Guayi kodukülla, teha endale järve kaldale unelmatekodu, elada õnnelikult elu lõpuni - plaan, mis on samaaegselt unelm, kuhu argielu - ükskõiksete lapsevanemate, seksuaalselt ärakasutavate meeste, ebaõigluse ja hoolimatuse - eest põgeneda, teisalt senthaaval käegakatsutavamaks muutuv võimalus. Lala isa, memuaare kirjutava mõjuka Buenos Airese kohtuniku mõrv lükkab armastajate plaani sunniviisil käima, saades samas ka takistuseks. La Guayid süüdistatakse kuriteos, mida ta ei ole teinud, ent selles karistuses näeb ta võimalust maksta teo eest, mille tõttu ta teismelisena kodukülast põgenes. Lala jaoks saab La Guayi päästmine võimaluseks lunastada oma eksimused. Lucia Puenzo teine täispikk film on keeruline ja kaunilt jutustatud film kahest tüdrukust, kes üksteises leiavad endale inimese, kes neid käekõrval elusegadusest välja viib - nii nagu Paraguai legend Kalatüdrukust, kes uppunud käekõrval järvepõhja juhib. Ent selle keerulise ja kauni armastusloo varjus esitab Puenzo keerulise ja masendava loo Argentiina ühiskonna sotsiaalsetest lõhedest, ksenofoobsusest, võimu kuritarvitamisest ja naiste ekspluateerimisest. Viis, kuidas nende kahe loo killud jõuliseks ning pingeliseks filmiks põimitakse, on KALALAPSE üks paeluvamaid elemente. Katre Pärn