Vanades aserbaidžaani rahvajuttudes on motiiv salajasest, neljakümnendast uksest. Kangelane võidab koletise ning päästab tema 40-toalisest lossist ilusa printsessi, vangid, loomad, linnud ja taimed. Aga viimast, neljakümnedat ust, ei suuda ta avada. See jääb igas jutus suletuks. Muinasjutu metafoor on väga proosalisel moel kantud tänapäevasesse vaesesse maapiirkonda, mille elanike kohta öeldakse, et nad elavad justkui 40nda ukse taga. Külalapsed 40 kilomeetrit Bakuust eemal pole kodukandist kaugemale saanud, nende päralt on kiratsev, töötute vanemate, lagunenud hoonete ja perspektiivideta tuleviku maailm. Rustami pere saab teate, et isa on Moskvas surma saanud. Nüüd peab poiss ise mehe eest väljas olema, otsima võimalust elatise teenimiseks ning jagelema emaga, kes tahab ära müüa vaipa, ainsat mälestust isast. Varas Edik, kes Rustami "oma tiiva alla" võtab, osutub inimlikuks karakteriks, kelles kõneleb elu mitmepalgelisus. Paraku ei sobi tema tee ausameelse Rustami jaoks, kellel seisavad ees katsumused suures linnas. Tõsises ja ausas filmis, mis pakub ka teravat sotsiaalset kommentaari, vaheldub huvitava mustrina noore kinokultuuri tahumatus iseäranis tundlikult lavastatud stseenidega. Kui jagada PÖFFi filmid neiks, mille eest on tarvis vaatajaid hoiatada, ja neiks, mida soojalt soovitada, siis kuulub NELJAKÜMNES UKS kindlasti viimaste hulka. Martin Oja